Are you making sense or just making noise?

Kursuse lõpp on kohe käes ning sellega seoses oleks aeg ka see blogi kokku võtta.

Esimeses loengus, teada saades, et meie ülesandeks on pidada blogi, ei osanud ma sellest õieti midagi arvata. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et see ülesanne ei ole ikka päris minu tassike teed. Naljakas, selles suhtes, et kui ma keskkooli ajal vahetusaastal ja pärast keskooli Austraalias viibisin, suutsin terve aasta jooksul blogi üpriski korralikult pidada. Samas nendel kordadel olid minu publikuks vaid sõbrad ja perekond ning kuna keegi mind selle põhjal ei hinnanud, siis oli ka kergem mõtteid kirja panna.

Kuigi minu näol ei olnud tegemist just kõige järjepidavama blogijaga ning tegemist ei olnud minu lemmikülesandega, siis kindlasti õppisin sellest nii mõndagi. Ei ole mitte mingit mõtet jätta asju viimasele minutile - sellest tõepoolest ei ole kellelegi kasu. Tõsisemalt pean aga kindlasti tööd tegema iseendaga ja julgusega ennast avada. Ja mida kiiremini selle ära õpin, seda parem!

Kursusest ka paari sõnaga. Tõepoolest oli tegu väga huvitava kursusega, kordagi ei tekkinud tunnet, et tegu on vaid kuiva teooria päheõppimsega. Samuti meeldis mulle see, et enamus loenguid olid inglise keeles, sest vahepeal tekkis juba hirm, et äkki läheb inglise keel rooste, kui seda üldse ei kasuta.:)

Aga sellega olekski siis kõik.

Sotsiaalsest kapitalist

Sotsiaalse kapitali moodustavad inimeste grupid ja nendevahelised võrgustikud, millele kehtivad teatud normid ning mis aitavad kaasa ühist kasu tootvale koostööle. Esmakordselt defineeris mõiste sotsiaalne kapital P. Bourdieu, mida hiljem täiendas J. Coleman. Laiemalt levis sotsiaalse kapitalismi kontsept R. Putnami essee Bowling Alone: America’s Declining Social Capital (millest hiljem sai raamat „Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community“) abil.

R. Putnami sotsiaalse kapitali teooriasse on kokku põimunud nii avalikud kui ka isiklikud aspektid. Igal juhul tulevad tugevad sotsiaalsed võrgustikud kõigile kasuks.

R. Putnam viis läbi mahuka uuringu, mille raames selgus, et inimestevaheline sotsiaalsus näost näkku suhtlemises on märgatavalt vähenenud. Ilmselgelt on sellele kaasa aidanud tänapäeva tohutu sotsiaalmeedia popolaarsus. Palju lihtsam on olla kodus ja diivanil lesides erinevate inimestega suhelda, kui päriselt inimesed kokku ajada ja välja minna. Samuti on vähenenud erinevate klubide liikmete arv. Näitena tõi ta bowlingu, kus inimeste arv, kes bowlingut mängivad on tõusnud, samas erinevates liigades mängivate klubide liikmete arv aga vähenenud.

V. Luoma-aho kirjutab oma artiklis On Putnam, et suhtekorralduse ala on tihedalt põimunud ühiskonna ja selle funktsioonidega. Seega on sotsiaalne kapital tugevalt seotud suhtekorraldusega ning sellest arusaamine teeb minust parema suhtekorraldaja.

Stakeholder'itest, reputatsioonist ja imagost

“Effectively managing organizational-public relationship around common interests and shared goals, over time, result in mutual understanding and benefits for interacting organizations and publics.” J. Ledingham

Organisatsiooni ja stakeholders’ite vaheline hästitoimiv suhe saab alata ainult siis, kui mõlemad osapooled on valmis teist usaldama. Kui usaldus on saavutatud, hakkavad mängima rolli sellised suhteelemendid nagu dialoog, vastastikkune kontroll, pühendumus ja rahulolu. Kõige selle aluseks on ausus ja julgus tunnistada oma vigu, sest ei ole hullemat asja, kui teha midagi valesti ja siis seda tagasi ajada. Sellise suhtumisega ei saa ükski suhe tervelt toimida. Väga äraleierdatud teema, kuid siiski sobiv näide oleks kindlasti Eesti Suusaliit ja tema käitumine oma stakeholders’itega.

Hea reputatsiooni ja imago hoidmine on kindlasti igale organisatsioonile eluliselt vajalik. Kui aga stakeholders’ite usaldust on petetud, on ülimalt keeruline head reputatsiooni säilitada, eriti tänapäeva maailmas, kus sotsiaalmeedia kaudu levivad uudised sekunditega. Kuid siiski, kas on võimalik kaotatud usaldust tagasi võita? Hea näide selleks on J. Jahansoozi artiklis väljatoodud SPOG-i juhtum, kus kriisijärgselt tehti endast kõik olenev, et rahva silmis oma hea maine tagasi võita, nt. kaasati otsustamisprotsessidesse ka peamised sidusrühmad.

Leian, et eduka koostöö taga on rohke kommunikatsioon erinevate osapoolte vahel ning usun, et kui tegeleda rohkem omavahelise suhtlemise arendamisega, jäävad ka paljud kriisid olemata. See omakorda tagab organisatsioonile parema reputatsiooni ja imago.

Seega head suhted organisatsiooni ja tema sidusrühmade vahel = usaldus, ausus, kommunikatsioon.

Maailm, mis elab sinus

Peter L. Bergeri sõnade kohaselt on sotsiaalne maailm loodud inimeste poolt ja vastupidi, inimesed on sotsiaalse maailma looming. Selleks, et koos eksisteerimine lihtsamaks teha, on aegade jooksul välja arenenud sotsiaalne strukuur, mis sätestab kõigile kehtivad seadused ja normid.
Sotsiaalsete protsesside käigus tekib igal indiviidil oma reaalsus. Berger on väitnud, et reaalsus on teadmine, mis juhib inimese käitumist, kuid kõigil on reaalsusest erinev ettekujutus. Tänu sotsiaalsele, kultuurilisele, usulisele jne taustale kujuneb igal inimesel asjadest oma arusaam. Kommunikatsioonivaegus erinevate huvigruppide vahel võib tihit viia eelarvamuste tekkimise või suurte konfliktideni. Selle vältimiseks tuleks igal ühel oma nina alt natuke kaugemale vaadata ning mõelda, kuidas teha ennast teistele arusaadavaks nii, keegi selle käigus haiget ei saaks. Kuid paraku ei ole ka sellest alati kasu. Elame ühiskonnas, kus kriisid on paratamatus.
Meedia pidev tähelepanu kriisidele on tekitanud olukorra, kus kriisikommunikatsioonist on saanud suhtekorralduse lahutamatu osa. Erilist rolli mängib see siis, kui mõni organisatsioon seisab silmitsi kriisiga. Tihtilugu tingib organisatsioonis kriisi jällegi kommunikatsioonivaegus erinevate osapoolte vahel. Seega rohkem kommunikatsiooni, inimesed!

Ettevõtte uuring

Valisin organisatsiooniks, keda uurida, Starmani. Olen nendega ka ise kokku puutunud aastad tagasi ning tuleb tunnistada, et teenusega ma täielikult rahule ei jäänud. Samuti tundus nendepoolne tugi teenusekasutajale puudulik. Kuid elame innovatiivses ühiskonnas, seega äkki on ka nemad aastatega paremaks läinud.:)

Esmalt tegin tutvust nende kodulehega. Esmapilgul väga kirju, kuid lähema vaatluse põhjal selgus, et info on üpris kergesti kättesaadav. Esilehel on välja toodud ka klienditeeninduse number ning koht, kus tagasisidet anda. Samuti on vaid ühe nupule vajutamise kaugusel nende facebooki lehekülg ning blogi.
Esilehelt võib leida nende hetke “kuumimad pakkumised”, mis tunduvad vägagi ahvatlevad - 1 euri eest 20 telekanalit kauba peale; liitudes nendega ning 30 päeva jooksul avastades, et teenus ikka ei sobi, tagastatakse raha, valikkanalite võimalus. Minu silmis igati informatiivne koduleht.
Edasi facebooki lehele. Meeldivaks üllatuseks on see, et nende leht ei ole täis vaid kampaaniaid ja reklaame, vaid vastatakse ka inimeste küsimustele. Niipalju, kui ma neid küsimusi ja vastuseid lugesin, tundus, et tegu on asialike vastustega ning kliendid saavad sellest abi. Samuti rõhutatakse mitmes kohas, et neile on klientide tagasiside väga oluline.
Blogis tutvustatakse kliendile eelseisvaid muudatusi ning erinevaid võimalusi.

Lähtudes Grunigu neljast PR mudelist, siis võib väita, et Starmani koduleht ja blogi on rohkem Public Information model ning facebooki leht Two way symmetrical model.

Starmani maine.

Nagu eelnevalt sai mainitud, siis enne selle uurimise teostamist oli Starmanil minu silmis mitte just kõige meeldivam maine. Tol hetkel leidsin, et Elion = rohelisem muru ja sinisem taevas. Kuid ühe ettevõtte maine ei saa ju piirduda ainult minu eelarvamusega. Kolades internetiavarustes ja lugedes kommentaare, blogisid vms, üritasin leida positiivset vastukaja, kuid paraku oli selle leidmine üsna keeruline. Hetkel jääb mulje, et Starmani maine on kõrge vaid nende inimeste seas, kes sellest nende facebooki lehel märku on andnud. Seega tuleb Starmanil veel kõvasti tööd teha, et üldsuse poolehoid võita!

Piinlik

Ilmselgelt ei ole ma olnud järjepidev blogija, kuid kiiremas korras üritan võlgnevused tasa teha. Alustan siis mindmapiga.

Akadeemilised teooriad ja suhtekorraldus

Seiklusterohke suvi on seljataga ning on aeg alustada uut kooliaastat. Kui veel eelmine aasta õppisin romaani keeli ja kultuure, siis seda aastat alustasin uues instituudis uue erialaga. Tuleb tunnistada, et veel septembri alguses ei olnud ma päris kindel, kas tegu oli ikka õige otsusega, kuid suhtekorralduse teooriate esimene loeng andis mõista, et kahetsema seda valikut ei pea.
Esimeses loengus sai selgeks, et suhtekorraldaja ei pea oleme hea suhtleja, vaid pigem suurepäraste analüüsivõmetega, teisi tähelepanelikult kuulav inimene. See oli ka esimene asi, mida rääkisin neile sõpradele, kes leidsid, et suhtekorraldajaks võib saada igaüks, kes vähegi tahab ning üldse on tegu mõttetu erialaga, mida ülikoolis õppida. Samuti on suur rõhk usaldusel ja selle kaotamisel. Usalduse ülesehitamiseks võib kuluda kuid, isegi aastaid, samas on võimalik see kaotada vaid ühe valeotsusega. Ning seda tagasi võita on äärmiselt raske, vahel isegi võimatu. Eretaks näiteks on meie suusasangar Andrus Veerpalu ning see, kuidas tema dopingujuhtumit käsitati.
Suhtekorralduses käivad teooria ja praktika alati koos. Võib öelda, et ta on teoreetiline praktika ning praktiline teooria. Sellel teemal räägib ka prof. Joep Cornelissen artiklis "Toward an Understanding of the Use of Academic Theories in Public Relations Practice". Oma artiklis püüab ta leida seoseid teoreetilise ja praktilise suhtekorralduse vahel. Kolm erinevat mudelit, mis ta välja tõi, käsitlevad probleemide lahedamist erinevalt. Kaks neist põhinevad rohkem teadusel, kus kommunikatsioon on enamjaolt ühesuunaline, kolmandas mudelis on aga teadus ja praktika võrdsemal positsioonil. Mitte ükski neist mudelitest ei ole täiuslik, kuid nad täiendavad teineteist.
Leian, et teooria on alustala, millele toetuda, kuid alati tuleks olla valmis ka selleks, et praktikas tuleb tihti ette olukordi, millel ei ole konkreetset lahendust. Nagu Schön on öelnud: "In real-world practice, problems do not present themselves to the practitioner as givens. They must be constructed from the materials of problematic situations which are puzzling, troubling and uncertain.”

Järgmiste loenguteni,

Marit